10/08/2024
Kuidas ennast eelhäälestada psühhoteraapiaks
Inimestele, kes esimest korda plaanivad psühholoogilist abi otsida, võib täna pakutavate teenuste hulk peadpööritavaks osutuda. Siinkohal püüangi natuke selgitada, et milleks olla valmis, kui soovitakse alustada psühhoanalüütilist psühhoteraapiat.
Psühhoanalüütiline psühhoteraapia on pikaajaline protsess, mis võib kesta aastaid. Juba see on mõistlik endale teadvustada, kui sõnastatakse soov psühhoteraapiale. Vahel tõesti tundub, et leevendus muredele saabub ca 10 seansiga ja siis ka nö “psühhoteraapia” lõpetatakse, kuid 10 seansi puhul on tegemist psühholoogilise nõustamisega, see leevendabki suurema kriisi, kuid sügavamate alateadlike probleemideni pole sellise lühikese ajaga võimalik jõuda. Loomulikult otsustab alati klient kui pikalt ta endaga tööd teha soovib, kuid hea on olla teadlik, mis on psühhoteraapia ja mis on nõustamine. Esimene seanss igal protsessil on konsultatsioon, kus hinnatakse vastastikust sobivust ja seatakse psühhoteraapia/ nõustamise töö eesmärgid.
Sellest lähtuvalt otsust psühhoteraapiale vastu võttes, tuleb läbi kaaluda oma ajaline ja rahaline ressurss. Psühhoanalüütilises teraapias tuleb käia vähemalt 1 kord nädalas, paremal juhul (siis on teraapia intensiivsem) 2-3 korda nädalas. Sageli inimesed alustavad väga optimistlikult ja peagi selgub, et aeg (või raha) ikka iga nädal ei võimalda käia. Psühhoanalüütilises teraapias ei saa kohtumiste sagedusele järeleandmisi teha, sest siis ei käivitu teraapia protsess, kuna selles töös me soovime jõuda alateadvuse teadvustamata aladele. Kui aeg ei võimalda iganädalasi kohtumisi, on mõistlik valida mõni muu teraapiavorm, näiteks käitumis-kognitiivne teraapia.
Kolmas nähtus, millest on oluline teadlik olla psühhoteraapiat alustades, on vastupanu teraapiale. See on nähtus, mis ilmutab end siis, kui teraapia töös jõutakse alateadvuses ligi millelegi, mida meie superego mitte ei luba teadvustada. Vastupanu ilminguid võib olla erisuguseid, näiteks lihne unustamine, inimene, kes on alati ülimalt kohusetundlik unustab ära tearaapiaseansi. Või tugev vastumeelsus nii teraapia protsessile (“ma ei taha enam nende teemadega tegeleda”) või psühhoterapeudi suhtes (“see terapeut on lihtsalt loll ja ärritab mind”). Teraapiaprotsessi mõistes on see märk, et teraapia töö on väga hästi edenenud ja nüüd on ülioluline, et klient julgeks neist tunnetest teraapiaseansil rääkida ja protsessi läbi töötama hakata ehk teisisõnu ületada vastupanu. Kõige halvem, mida klient siinkohal teha saab, on teraapia katkestamine, mitte kohale ilmumine. Jah, vahel võib tõesti olla ka nii, et psühhoterapeut inimesena ei sobigi kliendile, aga see saab selgeks enamasti juba esimesel või teisel seansil. Hilisemad negatiivsed ülekanded on ikka vastupanu nähtused ja vajavad tahtejõudu ning julgust endasse vaadata, et neid läbi töötada.
Veel üks sageli probleeme tekitav vale eelarvamus psühhoteraapiale on vastutuse küsimus, seda nii tehniliselt kui sisuliselt. On kliente, kes aravavad, et vastutust kannab ainult psühhoterapeut. Tegelikult ikka mõlemad ja kahjuks ei ole psühhoterapeudil millegagi tööd teha, kui klient ise tööle ei hakka ehk siis ei räägi oma probleemidest ja ei ava ennast. Sama vastutuse jagamine on ka teraapiaseansside toimumisega. Terapeut ei saa seanssi läbi viia kui klient kohale ei ilmu ja siin on nii, et vastutust kannab see, kelle tõttu seanss ära jääb: kui kliendi tõttu siis klient, kui terapeudi tõttu siis terapeut. Vastutus ilmutab ennast ka eesmärgilisel kursil püsimise näol. Esimesel seansil sõnastakse teraapia eesmärk, kuid teraapia protsess on kui sibula koorimine, iga kihiga läheb kibedamaks ja vahel klient tahab leevenduseks rääkida “maast ja ilmast”. Terapeudi vastutus on uuesti võtta teemaks teraapia eesmärgi sõnastamine, vahel ka ümbersõnastamine ja kliendi vastutus on teemas püsimine.
Heaks koostööks ja headeks psühhoteraapia töö tulemusteks on väga oluline kliendi eelnev häälestus teraapiale, just kõik see mis eelpool loetletud: valmisolek pikaajaliseks protsessiks, valmisolek ajaliseks ja rahaliseks investeerimiseks iseendasse, valmisolek vastupanuks teraapiale ja valmisolek vastutuse võtmiseks teraapias.
Kui need tingimused on täidetud on suur lootus ka headeks tulemusteks.
Loo autor
Jana Ots on
psühhoanalüütiline
psühhoterapeut
