12/07/2026
Mul on üks väike komme, mis on minuga aastaid kaasas käinud — hoian võimalusel alati ühe kudumistöö varrastel. Käed liiguvad omasoodu ja kuskil selle rütmi sees selginevad mõtted, tekivad ideed, mõtisklen asjade üle, mis näivad keerulised ja vajavad lahendusi.
Kudumine on minu jaoks alati olnud midagi enamat kui lihtsalt esemete loomine. See on aeg iseendale — mõtisklusteks, analüüsiks, vaikseks jutuajamiseks iseendaga. Vahel on just need hetked need, kus kõige paremad otsused sünnivad.
Sel talvel avastasin ühe puudujäägi — Eesti Vabariigi sünnipäeval on ilus traditsioon kanda oma kihelkonna kindaid, aga minul endal polnudki. Hakkasin usinalt kuduma, et järgmine aasta saaksin ka uhkusega kätt tõsta. Kudusin ja mõtlesin, mõtlesin ja kudusin — ja ühel hetkel olid kindad valmis. Läksid isegi käsitöönäitusele.
Ja siis juhtus midagi, mis pani mind muigama — tuli kohe esimene tellimusgi. Keegi tahtis endale samasugused.
See tuletas mulle meelde midagi, mida tean aga mida on hea aeg-ajalt meelde tuletada. Tulemused tulevad sealt, kuhu panustad. Mitte alati kohe, mitte alati nii nagu ootad — aga tulevad. Käsitöö ja loome ettevõtlus on mulle seda õpetanud rohkem kui ükski teine asi.
Mis on Sinu hetk, kus käed töötavad ja mõtted selginevad? 🧡”
